
Linnatranspordis võib näha väga omapäraseid inimesi, selliseid, keda autoga sõitjad tavajuhul kunagi ei näe.
Ma tutvusin terve galerii erinevate narkomaanidega, kui Kadrioru trammiga hilisel hommikul Kadrioru poole sõitsin, regulaarselt samal ajal päev päeva järel. Nad ärkasid juba, aga polnud veel päris ärkvel, kõikusid öö ja päeva, ärkveloleku ja une vahel. Vana kaif oli kadunud ja hirm, et uus kaif võib hilineda, näitas juba kihvu. Nende näod olid räsitud kõrbetuulest ja sisemiselt valgustatud, kui mälestused taevast pinnale kerkisid. Mitu korda nägin püksisäärte alt vilksatamas jalgu, mis kohati auklikud, mitmevärvilised lilla ja halli varjundites. Miskipärast ma kartsin neid. Ma ei tea, kust nad tulid või kuhu läksid.
Täna, ah, juba eile, kuulsin bussipeatuses omapärast korduvat kõlinat. Pingil istuval mehel kukkus kepp maha ja ta tõstis selle iga kord aeglaselt üles ja siis see kukkus jälle. Ta haises. Tema jala nahk oli lilla valjkashallide surnud laikudega. Oli see narkomaan? Ma vaatasin teda kaugemalt ja mitte väga avalikult, sest - ma vist kartsin ...
Tema kõrval pingil istus naine, kes oli enda jaoks ebamugavustunde lahendanud. Juhtus nii, et see jäi pildile.