Tänane ilm

Vihmaveetorust jooksis päris tublisti, tänavad olid märjad, lompe täis. Homseks lubatakse tahkemaid sademeid ja suurt libedust. Igatahes täna õhtuks oli baromeetri näit tublisti allapoole langenud ja homseks pakutakse äikese võimalust. 

Puhkepaus

Õhtupoolik. Päike on juba madalal. Tormituul kihutab pilvi üle taeva. Siinsamas tema ees on pikali liiklusmärk. Majanurk varjab teda kõige tugevamate iilide eest. Autod aina kihutavad kusagile, parkimisplatsil pole ühtegi.

Ta ütles, et tema prillid on pluss kaks, kui ise aparaadist pilti vaatas. 

Elutöö monument

Selline monument on Maardus ühe maja ees. Ma kujutan ette, et kopamees on nüüdseks teenitud puhkusel ja vaatab rõõmuga aknast neile kahele päevinäinud kopale. 

Riisikujulised makaronid

Läksin ükspäev poodi ja ostsin pikateralist riisi. Kodus selgus, et need on riisikujulised makaronid, paljudes võõrastes keeltes kirjadega pakis.

Pidin uuesti ostma riisi ja seekord võtsin paki, millel maakeelne kiri peal, et pikateraline riis.

Siit moraal, et peab ettevaatlik olema. Ja silmi ei saa liiga palju uskuda. 

Esmaspäev

Esmaspäev on alati raske päev, eriti oktoobris ja vihmase ilmaga. Täna on küll soe ja suurt tuult pole. Aga siiski on raske minna välja, et poest süüa tuua.

Poest toidu toomine on sage rutiinne tegevus. Ühelt poolt tüütu, et jälle pead minema. Teiselt poolt, mingi sund, et pead minema toast välja. Kui tagasi tuled, on meel rõõmus. Kõndimisest, täidetud kohusest ja mõnikord näed ka tuttavaid inimesi. Mis sest, et hing niidiga kaelas ja süda sees puperdab, aga see läheb mööda.

Tass teed või kohvi aitab kaasa. 

Mina pildistamas

 

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin ka pildistaja pildi välja panna. 

Kuldne

Milline värvikirevus! Kulda ja karda puudel ja maas. Sügavat rohelist. Värskelt pestud. 

Hallpead austa

Jahe oktoobrikuu õhtu. Inimesed on soojemalt riietunud. Ja ikka tükib niiskus kontidesse, kui peatuses bussi oodata.

Mõned istuvad pingil, tarnivad kütust ja lahendavad elu tekitatud probleeme. Pildil pole näha, aga vanema mehe pea on paremalt poolt verine. Noorema nägu on punane, arvatavasti vihastab elu teda sel määral, aga võib ka haigus olla.

Vahetevahel nad tukuvad ja siis tüli jätkub. Vaikselt, visalt, võiduka lõpu poole. Ma lõppu ei näinud, sest minu buss tuli. 

Sügisõhtu

Need on Ameerika mäed lõbustuspargis. Keegi ei lõbutse, sest on sügisene õhtu.

Päike valgustab küljelt, teeb pilvede ääred roosakaks ja kõik muud asjad ebareaalseks.

Sellisel õhtul on hea, kui süda on soe. Väljas pole enam eriti soe. Kui pikemalt väljas olla, siis hakkavad käed külmetama, kui just kindad käes pole.

Tunneb ennast hästi

Bussipeatused on kohad, kus elu demonstreerib ennast nendele, kel pole autot. Kuna need on avalikud kohad, siis ei tarvitse inimene seal end väga mugavasti tunda. Viimane ei kehti iga inimese kohta, nagu lisatud pildike tunnistab.

Näe, siia ka ei lase pilti panna. Aga lõpuks ikka saab ka pilt üles.

Pilved

Täna oli taevas eriliselt lahke pilvedega: neid oli igas suuruses, igasuguse kujuga ja mitmes toonis. Looduse loovusel pole tõesti piire.

Omakohus - kiire kohus

Ühe eelmise postituse peale oli keegi hea inimene pahane, et mina jagan inimesi joobeastme ja riietuse järgi. Mulle tundub, et inimesed jagavad ennast ise - siia ja sinna ja vahetevahel ei jaga üldse midagi.














Seal ta on, pikali maas ja otsusetegijad ning täideviijad vaatavad, kuidas mõjub. Süüdlasele on koht kätte näidatud. Rusikaõigus on maksma pandud.



Ei tea, kas süüdlane on paranenud, aga üles ta tõuseb. Ta kukub oskuslikult ja mingi sisemine vedru lükkab ta üles.



Karistajad pole rahul, ilmselt ei saanud ta piisavalt "õpetust". Ta ei taipa kaduda. Peab talle veel andma!



Nüüd on ta teist korda maas ära käinud. Tõusmine on raske. Aga üles ta saab, pealtvaatajate pilkude all.





Õigusemõistjad on platsi puhtaks saanud. Süüdlane on läinud. Nemad on oma tõe maksma pannud.
Aeg - päevane, õhtupoolik. Need, kes polnud purjus, neil oli kiire. Keegi ei "jaganud" midagi.

Taaralinna nostalgia

Vee vulinas sünnib see ikka ja jälle, puhastub, kestab. See tung teineteise poole, rõõm kokkusaamisest ja lendutõusmise tunne. Tõepoolest, see ei lõpe, vähemalt senikaua, kui vee vulin ei lase võõrastel häältel vahele segada.



Ja siis on veel mägi, mille otsa ronida, puude ja kuivanud lehtedega ja lossiga, kus tallele pandud ajalugu. Võibolla pannakse sinna sisse ka sinu lugu, kui sa ise seda enam ei jätka.

Ja Tartu vaim hõljub kesklinna ja kõrgemate kohtade üle, aeglaselt tiibu lehvitades. Seda ei saa pildistada.