Vee vulinas sünnib see ikka ja jälle, puhastub, kestab. See tung teineteise poole, rõõm kokkusaamisest ja lendutõusmise tunne. Tõepoolest, see ei lõpe, vähemalt senikaua, kui vee vulin ei lase võõrastel häältel vahele segada.
Ja siis on veel mägi, mille otsa ronida, puude ja kuivanud lehtedega ja lossiga, kus tallele pandud ajalugu. Võibolla pannakse sinna sisse ka sinu lugu, kui sa ise seda enam ei jätka.
Ja Tartu vaim hõljub kesklinna ja kõrgemate kohtade üle, aeglaselt tiibu lehvitades. Seda ei saa pildistada.
1 kommentaar:
Loss see just ei ole, tegu on ikka 13 saj. pärinevate Toomkiriku varemetega, millest poolele 1807 aastal arhidekt Krause juhtimisel katus ja seinad peale ehitati...
Postita kommentaar